EVALD OKASE ELULUGU

Evald Okase vanemad Karl ja Alviine Okas olid pärit Põltsamaa vallast, isa Adaverest, ema Pajusilt. Kui isa sai kätte tisleripaberid, siis nad abiellusid ning asusid 1914. aastal Tallinna. Seal sündisid 28. novembril 1915 Evald, 1918. aastal – Eerik. Esialgu elati Tartu maanteel, siis Nõmmel, kuni isa ehitas 1930. aastate keskel maja Pelgulinna. Karl Okase töökojast tellisid pildiraame tuntud kunstnikud nt Adamson-Eric, August Jansen, jt. Evald käis koolis Raua tänaval, Nõmmel, lõpuks Reaalkoolis, mille joonistusõpetajad Roman Nyman ja Ludvig Oskar soovitasid tal minna kunstikooli.
1931. aastal astus Okas Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiivmaali osakonda, mida juhatas A.Jansen. Okase lemmikõppejõude oli 1935. aastal kooli skulptuuriosakonna juhatajaks ning joonistusõpetajaks tulnud Voldenar Mellik. Okas paistis silma nii andekuse, töökuse kui ka elava temperamendiga.
1937. aasta kevadel lõpetas ta Riigi Kunsttööstuskooli 6-aastase kursuse kiitusega. Järgnes aasta sõjaväeteenistust.1938. aasta sügisel jätkas ta maaliõpinguid Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, kus tema õpetajateks olid A. Jansen ning alates 1940. aastast talle eriti imponeerinud Johannes Greenberg. 1939. aastal esines ta esmakordselt Kujutava Kunsti Sihtkapiltali Valitsuse kunsti sügisnäitusel.
1941. aasta kevadel lõpetas Okas Riigi Kõrgema Kunstikooli. Mobiliseerituna sõja algul Punaarmeesse, sattus ta tööpataljoni koosseisus Tšebarkuli Lõuna-Uraalides, sealt Kolomnasse, kust teda kutsuti 1942. aasta sügisel Jaroslavli, Eesti kunstiansamblitesse. Ta võttis osa Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevale pühendatud näitusest ning viibis ka rinde lähistel.
Saabus rahuaeg. Evald Okas jõudis koju, kus teda oli ootamas Maria. 1944. aasta sügisest oli Evald Okas Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi (alates 1951. aastast ENSV Riikliku Kunstiinstituudi) dekoratiiv- ja monumentaalmaali eriala dekaan ning monumentaalmaali- ning joonistamise õppejõud. Töö kõrval instituudis sündis rikkalik looming, tellimuste kõrval monumentaalmaalidele ohtralt tahvelmaale, vaba- ja raamatugraafikat.
1954. aastal sai ta professori nimetuse. 1958. aasta märtsis aprillis toimus tema esimene suur isikunäitus Tallinna Kunstihoones, millele järgnes ridamisi teisi nii Eestis kui ka väljaspool. Tulid tunnustused ja inspireerivad reisid. Loomingu ja pedagoogitöö kõrval osales Okas aktiivselt kunstielus ja kultuurielus laiemalt.
Kunstiinstituudi graafikakateedrist lahkus ta emeriitprofessorina 1993. aastal, olles mitme aastakümne vältel olnud paljude noorte graafikute juhendaja. Jätkus intensiivne loome- ja näitusetegevus. Suurt rõõmu valmistas talle oma muuseumi avamine Haapsalus 2003. aastal. Viimasel elukümnendilgi ei vaibunud loominguline palang.
Evald Okas lahkus 30. aprillil 2011. Ta on maetud Metsakalmistule.