OKAS MAALIB ENNAST
28. novembril täitus 110 aastat Evald Okase sünnist. Sel puhul on eksponeeritud valik tema autoportreesid ja teisi teoseid Okase Muuseumi kogust.
Evald Okas polnud eriline eneseimetleja või endasse süüvija. Arvestades tema loomingu tohutut ulatust, pole teadaolevate autoportreede osakaal selles kuigi suur, küündides koos põgusate visandite, etüüdide või jäädvustustega suurematel kompositsioonidel-grupiportreedel umbes poolesajani. Esimene tõsisem autoportree õlimaalis sündis aastal 1934, akrüültehnikas „Autoportree tules“ – aastal 2008. Kuna Okase maalikäsitlus mõjub üpris temperamentselt, võiks oodata, et autoportreedelt vaatab vastu kirglik-boheemlik tüüp, ent siiski mitte. Enamasti on kunstnik end kujutanud tõsisena ja pühendununa töö juures, pintslid käes. Terve rida portree-etüüde akvarellis, guašis, pliiatsijoonistuses sündis sõja-aastatel. Kõik nad kannavad peale signatuuri kuupäeva ja enamasti ka kohanime: noor kunstnik tundis, et viibib ajaloosündmuste keerises. Napilt 31-aastane Okas 1946. aastal maalitud portreel muuseumi püsiekspositsioonis ei kujutanud ilmselt ette, mida tulevik toob. 1970-ndate autoportreedel aga on ta enesekindel maestro. Juba siis on ta end mõnigi kord kujutanud aktimaalide taustal, ent sagedamini näeme kunstnikku ennast aktide seltsis hilisperioodi improvisatsioonilistel maalidel ning joonistustel. Vabanenuna ametitest ja kohustustest, joobus vanameister vabadusest maalida omatahtsi, väljendada lihtsalt rõõmu olemisest. Viimase elukümnendi autoportreedes leppis ta enamasti oma vanadusega, suhtus sellesse huumoriga, ent vahel siiski vilksatab neis kurbusenoot. Käesolevale väljapanekule lisaks soovitame vaadata ka ülakorruse ekspositsiooni ja eriti autoportreega kompositsiooni „Kelmiküla koolkond“ (1994), mis on küll huumoriga varjundatud, ent täiesti tõsiseltvõetav credo.
Mai Levin